Ajalugu

VÕRTSJÄRVE JA ARUMETSA AJALOOST

Võrtsjärv ja tema tekkelugu

Alguses oli maa tühi ja paljas, umbes nii vist on kirja pandud pühakirjas. Nii võis olla ka selles paigas ca 350 miljonit aastat tagasi, kus täna paikneb Võrtsjärv. Maailmameres tekkinud punast ja valget värvi liivakivid, mida geoloogid tänapäeval Devoni nimega ristinud on, olid mitmesuguste tektooniliste kokkupõrgete tulemusena kuivale jäänud. Miljonid aastad olid neisse liivakividesse vooluvete toimel uuristanud vagumusi ja ürgorge ja küllap juba siis leidis oma alge tänane Väikese Emajõe voolusäng. Tänapäevane kitsas jõesäng oli tookord muidugi kordi laiem ja sügavam. Tänapäeval võib selle vagumuse (sügavus) jälgi aimata idakaldal Haani lähistel.

Miljonite aastate järel saabusid arktilisemad ajad. Eesti ala kattus Skandinaaviast pärit oleva paksu jääkihiga. Jääaegu oli Eesti alal mitu. Iga järgnev kandis jää põhjapoolt lõuna suunas erineva suurusega lahtimurenenud kivimmaterjali. Seda muljuti, veeretati, peenendati ja kanti laiali vooluvete ja tuulte toimel. Jääpankadelt voolav sulavesi kandis jääserva ette erineva suurusega liiva, kruusa vastavalt vooluhulgale -ja kiirusele. Nii tekkisid aastatuhandete vältel kuplid, voored, mõhnad, orud ja mitmed teised maapinnavormid, mille üle me Otepääl, Haanjas, Karulas ja Sakala kõrgustikul uhkust tunneme ja mida oma pärisosaks peame.

Jää jõul sattusid Eesti aladele ka hiiglaslikud rändrahnud. Neid leiab valdavalt Eesti põhjaosas. Aga ka Võrtsjärv pole neist ilma jäänud. Tuntud on Kalevipoja ja Vanapagana rändrahnud Kivilõppe külas Matsimärdi talu maadel. Pange tähele – Kivilõppe, mida peaks küll see nimi tähendama, kas suurte kivide lõppu? Võib-olla on kunagi nii arvatud. Aga nii see ei ole. Tondisaar, millest hiljem juttu tuleb, on ju lõunapoolne ja ikkagi kividest kokku kuhjatud. Ka Arumetsa maade peal on leida üsnagi mitmeid kivimürakaid, neist üks, üsna kogukas ilmus Arumetsa maapõuest päevavalgele alles hiljaaegu. Ehk on see nendest suurematest viimane? Kas neid ka lõuna pool on? Pole teada, milliseid üllatusi emake maa veel peidab?

Võrtsjärve kujunemine on kestnud aastatuhandeid. Nimetagem vaid mõnda momenti. Umbes 12 600 aastat tagasi asus viimane jääserv Arumetsa kohal. Edasi jää taganes põhjapoole ja vabanenud aladel moodustus nn Jää-Võrtsjärv. Selle piirid ulatusid kuni Põltsamaani. Edasi toimus järve põhjaosas maapinna kerkimine ja tänapäevase kuju võttis järv umbes 10 000 aastat tagasi. Muidugi oli noil kaugetel aegadel Võrtsjärve veetase ligi kümmekond meetrit kõrgem. Toonase järve kaldajälgi on märgata ka tänapäeval, nii ida -kui läänerannikul. Aga Arumetsa oli sel ajal, kui järv veel laiutas, vee all.

Arumetsa

Midagi salapärast ja mõistatuslikku on selles kohas nimega Arumetsa, varemalt ka Arromõtsaks nimetatu. Arumetsast pärit kirjamees Nikolai Baturin kasutab isegi Armumõtsa nime, mis sellele paigale eriti romantilise kõla annab. Me ei saa kunagi teada, millal siia esimese inimese jalg astus, kuid oma tubli viis tuhat aastat tagasi võis see küll olla.

Kaardipildis võiks Arumetsa piiritleda nii. Läänes Õhne jõgi, põhjas ja idas järv, lõunas Sula talu metsad ja maad koos kotkapesaga, mis looduskaitse alla võetud. Praktiliselt moodustab see – nimetagem seda tinglikult poolsaareks – hõreda männimetsaga ligi paarituhande hektari suuruse liigniiske mullastikuga raba, kus sügisel palju jõhvikaid leidub. Vaid kirjeldatud ala põhjaosas on pisut kõrgem ja kuivem liivkruusane pinnas, millel võib märgata juba ammuse elutegevuse jälgi nähtavate vundamendisäilmete näol. Siia leidis inimene kunagi asupaiga.

Korralikku teed pole Arumetsa kunagi viinud, kuid see-eest on olemas veetee ja külma ilma korral ka talvetee, jääteest rääkimata. Eks see on teinud kunagistel (ja ka praegustel) asukatel elu keerulisemaks, kuid aidanud säilitada ka siinse kandi ürgsust, omapära ja privaatsust. Esmapilgul hakkab Arumetsas silmanii umbes paari jalgpalliplatsi suurune hästikorrastatud muruväljak. Taamal paistavad vanast põlistalust säilinud korstnajalg ja abihooned. Väljakul paiknevad sõbralikus haja-asetuses ühe -ja kahepere suvemajad. Vaatamisväärsuseks on rannal noorte kaskede vahel asuv suitsuahi koos katusealuse välilauaga, paadikuur kaptenisillaga, kiik, jaanitule ase, nii nagu muistegi. Aga tõeline tõmbekeskus on ilus liivarand, mille sarnast vaevalt Võrtsjärve läänekaldal leida on. Abajas on parajasti nii suur, et lubaks siin väikesel jõelaevalgi randuda, kaatritest rääkimata. Ujumiskoht on liivapõhjaga ja lastesõbralik. Tulijat tervitab juba kaugelt hiiglaslik puutahvel kirjaga “Arumetsa Puhkeküla”.

Puhkaja leiab tegevuseks palju võimalusi. Peale Arumetsa veemõnude, marja-ja seenemetsa, kalapüügi, kõikvõimalike suvemängude saab korraldada paadimatku lähemale ja kaugemale. Siinsamas asubn Õhne jõe suue, mis kuni endise Suislepa mõisani lausa laevatatav. See seitsme kilomeetri pikkune käänuline jõelõik on lummav ja väga romantiline: kahel pool jõekaldail heinamaad ja metsad, inimasustuse jälgi peaaegu ei ole, see-eest leidub üksikuid kalamehi, nagu muistegi. Ei ole haruldane, et paadisuunaga ristub pardipere või kopraonu tee. Ja peaaegu alati tõuseb pesalt hall haigur ja lehvitab oma laiu tiibu. Tema tiivalöökides peitub sõnatu etteheide – miks te mind küll segate! Põlised lepad painutavad oksi vete kohale ja need mis vooluvee poolt juba töödeldud, on muutunud lausa puuskulptuurideks. Kohati tundub, nagu oleks sattunud kuskile vihmametsade rüppe ja ees ootab mitte vähem kui Amazonas.

Huvilistele pakub kindlasti rõõmu ka paadimatk järve idapoolsele kaldale, Tartu randa, kus asustus on tunduvalt tihedam ja rannad avatumad. Huvitav on külastada ka Pikasilla lähistel asuvat Vooremäge – jääaegset moreenkuhjatist, mida muistsete eestlaste käteramm on kõrgemaks kasvatanud. Vooremägi ise kõrgub kui Võrtsjärve lunatipu vaikiv vahimees, mille pilkudele avaneb kogu Väike Emajõe suudmeala ürgne ja kaunis loodus. Aga Arumetsa rannast on kaunenimaks vaateks ikkagi pilk Tondisaarele, mis õhtupäikeses iga kord end iseilmelisena näitab.

Tondisaar

Tondisaar on viimase jääaja relikt. Rohkelt on kive saare põhjapoolses otsas. Küllap oli siin tegemist kunagise aluspõhjalise jäänukvormiga, mida ajahammas pisemaks kulutanud. Kõrguselt on saar vaid paar meetrit üle veepinna, ümbritsetud pilliroost ja järvetaimedest, mille peidus paadimeestele ohtlikud kivivared. Parim randumispaik asub kirdes. Saarel kasvavad kased, pärnad, kibuvitsad, isegi üksik kuusk ja seedermänd on siia eksinud. Õngemeestele on saarealune püügikoht meelispaigaks. Eemalt vaadates meenutab saar suurt sõjalaeva, mis oma kivise põhjarannaga uhkelt lainemurdu lõikab. Kui kevadise jäämineku ajal suured jääpangad saare lähistele ankrusse jäävad ja püsivad siin kauem kui mujal, siis on see eriti uhke vaatepilt.

Tondisaarel on olnud palju nimesid – Võnnsaar, Vanasaar, Vennasaar, Mullikasaar, Aanisaar, Järvesaar, Järküla saar, kunagi ka mõisasakste poolt Roosisaareks (Roseninsel) nimetatud. Järv on sellel kohal kuus kilomeetrit lai ja saar lausa järve keskel. kolm kilomeetrit mõlemas suunas. Teda on nii Tartu kui Mulgi mehed omaks pidanud. Kuuldavasti kuulub ta maakatastris praegu siiski Viljandi vallale. Nii on ta kujunenud omamoodi Võrtsjärve piirisaareks, kuid lausa sõjaks pole selle pärast Ugandi ja Sakala maleva vahel läinud. Seda enam, et praegu hoolitseb kogu järve hea käekäigu eest Võrtsjärve Sihtasutus. Küll on aga varasematel aegadel Tartu ja Mulgi ranna mehed siin kokku saanud, kogemusi vahetanud ja tillukese aanispitsigi teinud, küllap üksteist aasinudki. Siinsed talumehed teavad rääkida, et sõjaeelseil aastail oli suvistepühade aegu lausa sada purjekat Tondisaare rannas olnud. Selline väljasõit oli juba vana traditsioon.

Tõelised saare peremehed on siiski linnud. Aprillis-mais kihab Tondisaar naerukajakatest ja partidest. Raske on siis seal linnupessa astumata liikuda. Ja seda kädinat on kuulda mõlemale rannale. Siis on aeg lasta loodusel omapäi toimetada, sest tillukese maalapi koormustaluvusel on ka piir. Arheoloogide arvates võis muinasajal Tondisaarel asuda soomeugrilaste püha hiiesalu. Kõigest eeltoodust nähtub, et see sümpaatne pisisaar on piisavalt atraktiivne, et teda ka tänapäeval hoida ja kaitsta.

Arumetsa asustusest ja elanikest

Kelle jalg astus Arumetsas esimese sammu? Võib arvata, et juba üsna mitu tuhat aastat enne meie ajaarvamist oli siin eestlaste eellasi, habemikke suislepalasi, kes omale jõest ja järvest toidupoolist hankisid. Ka mets andis jahisaaki. Juurdepääsuteed olid kehvad ja see säästis juhuslikest röövsalkadest. Arumetsa talukoht (kohad) on püsinud teadaolevalt juba viie sajandi jooksul kahe majapidamise näol. Seda on olnud võimalik dokumentaalselt tõendada. Aga küllap oli kalureid seal veelgi varem. Oli siin ju põline kalapüügi paik, millel püsis ühendus veetee kaudu nii Suislepa kui Tarvastu mõisaga.

Juba 1681.a. Tarvastu mõisaala kaardil oli Arumetsale märgitud kaks talukohta (peremeesteks tookord Tõnnis ja Matt). Läbi 18.sajandi vältel on Arumetsas ikka kaks peremeest olnud, teine nn kaasperemees. Arumetsa peremehed pärinesid varasematel sajanditel Tarvastu mõisa Säga küla taludest. Küla läheduses lookleva Tarvastu jõe suudmeala ja sealt edasi Võrtsjärve kaudu oli ühendus Arumetsaga suurepärane.

17. sajandil, mil Suislepa mõisat veel ei olnudki, varustasid Arumetsa kalurid Tarvastu mõisat, kuid tõenäoliselt müüdi kala ka kaugemale sisemaale. Arumetsal oli siis juba rohkelt rahvast. Lisaks kaluritele pidi olema ka muud tööjõudu, sest oli vaja võrke ja püügivahendeid valmistada, kala suitsutada-soolata, lisaks põlde harida, et rahvas söönuks saaks. Arumetsast pärit mõisatööliste hulgas oli koguni sellise ürgse ameti esindaja kui tulehoidja. Arumetsa kaluriteks olid enamasti noored mehed, kes veel vallalised või kelle kodud kaugemal. Naishingi oli Arumetsas vähe.

Kakssada aastat tagasi oli Arumetsal peremeheks Peeter Säga. Ka kahe järgmise põlvkonna ajal kuulus talu Sägadele. Esimese Maailmasõja paiku ostsid nad Maltsa külast Jõksi talu ning Arumetsa tulid uued elanikud. Umbes sajand tagasi oli Arumetsas kaluriks Aleksander Rõbakov, kelle isa Mihhail, oli tulnud Peipsi äärest. Aleksander, keda hüüti ka Sassiks, oli kõva kala- ja ärimees, kes rentis Uue-Suislepa mõisalt kogu Võrtsjärve lõunaotsa ning müüs rendiõigust edasi teistele kalameestele. Nii pidas ta sulaseid-kalureid, kelle najal suurejoonelise kalasuitsutamise-soolamise “ettevõtte” käima pani. Tema tütrepoeg on tuntud kirjanik Nikolai Baturin, kes Arumetsal sündinud ja ka varase nooruse seal veetnud.

Siia sobib lõiguke helilooja Juhan Aavik mälestusteraamatust “Muusikaradadel”, kus ta meenutab üht külaskäiku Arumetsa, kui ta poisikesena oma sugulasel Järvekülas külas oli. Aasta võis siis olla 1899.

“…Vist peremees ise oli see, kes tegi ettepaneku sõita tema järveäärsesse Arumetsa tallu, kus saavat näha ka tema veeäärset reservaati ja kus muuseas asuvat ka tema rentnikust kalatöösturi Rõbakovi kalakuivatamise ja suitsutamise ahjud. Seal olevat võimalik ka kalatööstuse produkte veidikese maitsta ja seega vesist olemist pisut leevendada.Oli parajasti valminud suur laadung kuivatatud kiisku, mis olid hästi soolased ja maitsvad. Läks lausa kiisasöömise orgia lahti…”

Aegade jooksul on Arumetsas elanud üsna mitmed pered – Sägad, Rõbakovid, Jürgensid, Laurid, Karilad, Varikud jt. Seitsmekümnendail kiindusid Arumetsa randadesse ja kalavetesse “EKE Projekti” insenerid. Kes jõuaks kokku lugeda neid hulgalisi sõpru-külalisi-suvitajaid, kes siit looduslähedasest paigast on omale hingekosutust saanud. Ja kes jõuaks kirja panna neid lõbusaid juhtumeid, mille poolest Arumetsa nii rikas on.

1932. a paiku ilmus Arumetsa kaluriperekond Laur – Paul ja Linda. Paul oli elupõline tubli kalamees, kuid raske töö ja külm järvevesi viisid aastate jooksul jalad ja varsti peale seda ka mehe enda. Ema Linda hukkus paar aastat hiljem traagilises tuleõnnetuses. Mõlemad pojad Juhan ja Jaan sündisid ja kasvasid Arumetsas. Juhan jätkas isalt päritud kaluriametit, Jaanist sai insener ja ettevõtja. Nende jaoks on Arumetsa rohkem kui kodu. Ka nende suurearvuline järeltulijate pere tundub arvavat sama.

Arumetsa oma eraldatuse, loodusläheduse ja kauni järvevaatega on jätnud aegade jooksul seal elanuile (ja ka külastanuile) oma jälje. Sellest annavad tunnistust rohkem või vähem emotsionaalsed kirjalõigud, millest üks olgu ka siia lisatud.

Väga poeetilises võtmes võib Nikolai Baturini lapsepõlvest Arumetsas lugeda tema jutustuses “Varahilisel ajal” (Loomingu Raamatukogu 1974). Sellest viimane lõik …

“Järv kostab nagu suur tiibad koha. Vaibudes jääb vaid helijälg, vee hälin. Seegi vakkab. Üksnes tasane koondhäälne kahin, nagu aetakse heinu lakka. Siis on ta selge ja tüün. Äkki tormelv ja segane. Mida tormlevam ja segasem, seda julgemalt võib arvata, et tegeist on JÄRVEGA, kuhu huvi on kasta aeru. Kõditavkaredalt kruusateelt kostab varvaste naeru, mis meenutab kohustust. Hääl, üle ilma pangesangade lingerdav kurbülev heli, mis mõneti võib pakkuda lohutust. Ja kuskil selle kolmkõla sees asub PÕHITOON, tabamatu nagu kaja vees…”

Veelkord meenutab Baturin oma Arumetsas veedetud lapsepõlve romaanis “Kartlik Niklas, lõvilakkade kammija” (1993).

Kuigi ajahammas on jõudnud läbi närida Arumetsa mõlemate varasemate taluhoonete aampalgid, püsivad kaks eraldi majapidamist Arumetsas tänini. Üks neist kuulub kunagise Arumetsa kaluri Paul Lauri järglastele, suurele ja sõbralikule perele, teine, põhjapoolsem ja pisem Sägade perele, kelle esivanemad samuti varasematel sajanditel Arumetsa maadel astunud.

Selles kirjatükis on kasutatud Eesti Ajalooarhiivi, Juta Habermanni, Ervin Pihu ja Anto Raukase koguteose “Võrtsjärv” ja Merike Mäemetsa brosüüri “Ümber Võrtsjärve” materjale. Samuti andmeid, mis kuuldud mitmetelt Arumetsaga seotud inimestelt.

Tea ja Silver Säga, Kalda Talus, anno 2004